Ei rünnata neid, kes on nõrgad. Vaid neid, kes on käitumiselt viisakad ja intelligentsed. Nende puhul ei ole oodata, et nad esimese asjana "kohvitassi pähe kinni löövad". Ründavad need, kes on ise nõrgad ja hingelt haiged, see on neile omamoodi kaif. Leevendab sisemisi vaevusi, sest olemine on sant kohe, kui ei saa end kellegi peale välja elada. Üksindus ajab sellised hulluks, sest ennast nad taluda ei suuda. Suurim surm on neile ignoreerimine ja sellest natuke väiksem surm on väljanaermine. Ohvri vihastumine ja solvumine aga elu allikas neile.
↧