Aegade alguses inimene jagunes kaheks. Kogu hilisem inkarnatsiooniahel on täidetud oma teise poole otsimisega. Loodus aga hoiab spetsiaalselt neid pooli lahus sest poolik hing ei suudaks taasühinemist taluda. Kahe poole taaskohtumine oleks nagu tiksuv tuumapomm mis antud lapse kätte. Mõlema poole ülesandkes on teadlikuks saamine endast ja oma teisest poolest. Teise poole leidmine endas. Kui mõlemad pooled elades erinevatel aegadel ja maades täidavad selle ülesande siis toimub ühinemine mis lõpeb lahkumisega inimese tasandilt. Enne täielikku ühinemist inimarengu faasi lõpus hakkavad need kaks poolt kokkupõrkuma. Alguses vaid hetkeks siis kauemaks ja siis veel kauemaks. Iga kohtumine mõjub shokina ning mõju kestab kogu ülejäänud elu. Mida rohkem arendavad end poolikud hinged, seda kergemini nad taluvad oma teise poolega kohtumist. Kui kohtumine toimuks enne õiget aega, saaks need pooled kohtumisest nii suure kahju, et parandamine ei oleks võimalik. Nii me kõik inimesed otsime ja ootame midagi kogu elu, teadmata isegi mida. Parem kui see jääks saladuseks sest nii suudame paremini valmistuda viimaseks kohtumiseks.
↧